Vaksali tänaval sätendab Veenus
noorkuuga ühes. Mis taevalik peenus
kõnniteed käia, kus kattes kavernid.
Rööbastel rappuvad tahmund tsisternid.
Kaua ei vaiki veel kolksude kaja.
Korraga kõne mul võtta on vaja,
et näeksid, pihuga piidale toetund,
sinagi Kuud, mis õhtusse poetund
lõigatud küünena, vastne ja lüüme,
Ehatäht ligi. See sünnitab süüme.
Tean, et mul vaevalt sind tüüdata tasub
kodus, kus see sul ka iganes asub.
Kaasa võib olla sul mäände või säände.
Siiski ma helistan, küsin, kas läände
avaneb mõnigi aken su majal.
Muidu ei näeks me ju ühisel ajal
Veenust ja Kuud tüünes kevadetaevas.
Süüdi on õhtu, mis iluga vaevas
kõnnitee kõrval, kus kattes kavernid,
rööbaste kohal, kus liikvel tsisternid.
Asukoht teoses
lk 18
lk 28
