Toomingad on õite lumehanges,
valgeis küünlais kastanite vöö.
Sume taevas pehmelt maani langeb,
lõhnakleidis saabub juuniöö.
Otsin nagu kadund õnne mingit,
hinge täitnud ootusvalu rõõm...
Ümber õiepuude valged inglid,
kevadeha roosalt surev lõõm.
Nagu kuulduks vaikseid samme rohul,
keegi alla astuks Toomemäest.
Nüüd mu kõrval, põsed naerulohul,
võtaks kinni minu kuumast käest...
Kukub puruks petlik õnneootus,
südant kriibib selle terav kild.
Hinge jääb vaid valuline lootus,
kevadöösse tühi Inglisild...
Asukoht teoses
lk 17
