On Toomemäe kulusel nõlval
jälle tärganud rohuhabe,
puud soetanud hiirekõrvad
ja hakk, pargilind nobe,
ülemeelikult kargleb ja lärmab.
Idüllilist vaikust ja varju
jagab loojangupäike,
sooja õhkuvad varemed,
karupükstes nakermann väike
mõõdab kohmakalt pargiteed.
Ent äkki puruneb idüll,
põõsa all konutab joodik,
ta viisitut laulu üritab,
käes vulksuv poolik.