Võibolla tänaõhtune kalbe kuu
heidab vanahõbedat üle tumeda jõe...
Veel nüüdki hingab ja kahiseb kaldal puu
kui vari mu kadunud armsama, õe.
Mu maapakku särab sügissuvine lõõm.
Allalaskuva päikese palang sääl puisteel...
Mu viimase suve ja rahutu südame rõõm...
Ei säärane ole siin valgus mu huuplikul teel.
Ma tean, üle halja ja tõsise, maheda mäe
on täna neid sumedaid tähti ja karget kastet.
Kes tuleb kaugelt säält, kes haarab mu käe,
kelle varju ma tajun ja jalgade astet? –
See haihtuv hõõgus ja ilu, see kodu ja tuhk
lendab mu juurde kõik õhtute purpur ja kuld.
See on mu sünnimaa süda ja tuulte puhk.
Need on mu pilved, mu enese laulud ja muld.
Ma ise, ma ise rändan tähtedega koos
läbi mu kauni ja kurva ning kadunud linna.
Ma tõstan Sind silmile, oo mu aare ja roos,
kui pagulasüksildus muserdab rinna.
heidab vanahõbedat üle tumeda jõe...
Veel nüüdki hingab ja kahiseb kaldal puu
kui vari mu kadunud armsama, õe.
Mu maapakku särab sügissuvine lõõm.
Allalaskuva päikese palang sääl puisteel...
Mu viimase suve ja rahutu südame rõõm...
Ei säärane ole siin valgus mu huuplikul teel.
Ma tean, üle halja ja tõsise, maheda mäe
on täna neid sumedaid tähti ja karget kastet.
Kes tuleb kaugelt säält, kes haarab mu käe,
kelle varju ma tajun ja jalgade astet? –
See haihtuv hõõgus ja ilu, see kodu ja tuhk
lendab mu juurde kõik õhtute purpur ja kuld.
See on mu sünnimaa süda ja tuulte puhk.
Need on mu pilved, mu enese laulud ja muld.
Ma ise, ma ise rändan tähtedega koos
läbi mu kauni ja kurva ning kadunud linna.
Ma tõstan Sind silmile, oo mu aare ja roos,
kui pagulasüksildus muserdab rinna.
Asukoht teoses
