Siin lagund võlvide all sügisõhtutel,
kui kostab saja haki kriiskav kisa,
meid viimseid hulle palvusele kutsub kell.
Alt linnast tasapisi tuleb lisa.
On tulvil süngeid mehi katuseta saal
all külma niriseva taevanisa.
Lööb kumisema vana katedraal;
kui löövid laiutavad raevund suud.
Mis kurja sündinud on Maarjamaal,
nüüd saavad kuulda varemed ja puud.
Kui koidutundi raekell lajatab,
me konte kuhjab kojamehe luud.
Mees vaikselt habemesse sajatab.