Mis salatuul septembrikuus Emajõelt
või kaugemalt, mis merelt
kõditab noore eestlase rinda,
kisub ta kuue samba alla, Toomemäe
lehestiku varjus ahne suudluse
vajutab tema suule?
Suvi norutab siin nagu vintis agulipoiss kraavis.
Kui professorihärrade parv Tähtverest sädinal
mõnudemaale lennanud on,
poetavad Kristjan Jaak, Baer, Kreutzwald
ja Jaani kiriku keskaegsed pühakud
oma kivisilmist pisara, sest tuul kihutab siis,
inimesi vaevalt märgates, mööda su tänavaid
vaid prügi, Tartu, korraks üksildasim kolkalinn päikese all,
paik, kus suvi sarnaneb talvega kõrbes,
aga ainus linn, kus kuu ja päikese tasakaalu narrides
halluse nõiaringist äkki vabaneb teine kevad –
vahtrate kuldse soojusega, õitsvate neidude lõhnava aiaga.
Norgunud Eesti ajab end püsti
sinu septembrikuus, Tartu.
Asukoht teoses
lk 26
