Mina ilmade ema,
ei ma teinudki muud –
käisin kord üle Toome,
siis kui õitsesid puud.
Tulid sa, ah mu armsam,
tundsin su sooja suud.
Ja siis kolmsada aastat
ja veel seitseteist kuud
kandsin last, siis ta matsin.
Nüüd kesk kevadekuud
tuled Raekoja platsi.
Kaevad üles ta luud.