Tartu

Öösse pudeneb iseäralikke ööelanikke,
ehk üksindusest, otsides õnneraasukesi.
Seinaäärtpidi, kobamisi ta tuleb
nende kiiksuga inimeste vanust pole võimalik määrata.
Juba aastakümneid tagasi oli ta
täpselt samasugune, ajatu, eatu.
Neil on võime olla kõikjal ja korraga,
olenemata kohast ja kellaajast
on nad alati platsis.
Raekoja tornist liuglev nahkhiir,
kiirelt ja käratult
Surm ei olegi surmtõsine
kaob nurga taha
tal oli täna töövaba päev.
Korraks läigatab vikatist sädemeid
mantlipalistus pühib sillutist
ja läind ta ongi.
Lillepeenrad ärkavad,
hüatsintide ja reseedade kurbmagus lõhn.
Lahke öö kallab oma tumedat kulda,
keelamata kellelegi.