Kui Tartu mähib end udusse
ja papelde vesised varjud
end heidavad Emajõe laineisse
siis sellega kiiresti harjud
Kui kevadel puhub see vinge tuul
ja silmisse lennutab liiva
ja autodest lehkaval uulitsal
ei tunne sa muud kui vaid piina
Siis see Tartu küll pole armas mul
kuid on hoopis midagi muud
on midagi väga kallist mul
mil meeleldi annaksin suud
Need lillakad Toome nõlvad sääl
kui tärganud pole veel rohi
on minule ikka armsad old
neilt pöörata pilku ei tohi
Ja vihma ma armastan
igatsust, mis märjana taevast end kallab
ja seda veidrat virvendust
mis pilvedest pudeneb alla
Ja armast ja auravat rohelust
mis vihmade järel end ehib
sääl Toome nõlvile kasvama
ja sireleid nooris lehis
Ja raskelt lõhnavaid toomingaid
ja kibuvitsade tarju
ja vanu ja väsinud pärnasid
ja pihlade veriseid marju
Jah, seda Tartut ma armastan
ja teed, mis läeb Lossi mäest üles
kust alati kostub muusikat
kus lastel on noodid süles
Ja müüri pääl viinamäe tigusid
sääl üsna tänava ääres
ja kärusid lükkavaid tüdrukuid
kel nõnda peened on sääred
Jah, seda Tartut ma armastan
ja armastama ka jään
niikaua kui seisab see kirik sääl
nii uhke Toomemäe pääl