Tamme puiesteel

Kõrts nagu Tartu-klišee
nurgas konutab joodikpoeet malet
mängivad elukauge kooliõpetaja
ja ekstravagantne teatraal üksikemadest
seiklejad müüjad ja juuksurid
enda teadmata prostituudid
mu registreeringuid
keegi ei märka moelavadel neid
ei kohta värvilisi
riideid kandes oled siin tabu
„Lehed lauda!” kõlab lõbusaid hõikeid.

Malepartii lõpp saabub Gustav Adolfi
kuju juures pargipingil
varahommikune õlu purgisupp võõra
kodus Tamme puiesteel usaldavalt
hõbe-eesriide tagant välja astub ta
kel ei ole enam midagi kaotada
oma ülearuse Tallinna kinnisvaraga.
Tähtvere külmas hommikus istume
rõdul minul tekk ümber jalad ta süles.

Igaühel on kellegi elus üks eesmärk
olgu see kas või kustutada kõik tähtis.
Teosest
lk 1247–1248