Ta päevi elas selle tähe all,
ta valis kapist rõivaid, kingi, salle, kübaraid,
ja ümber otsustas ja valis jälle,
käis juuksuris ja uuris lilleäri vaatekaupa:
kas roosid? kobarnelgid? orhideed?
Teab küll, et Tema lemmiklill on kullerkupud,
neid korjata võiks siitsamast võsa veerest,
ent õues porikuu.
Siis saabus Päev.
Ta sõitis rongis, bussis,
ühtsoodu mõttes viimistles üht lauset,
mis ütelda, kui ukse avab Luuletaja (Betti Alver).
Ja pärast rääkis nädalaid ja aastaid
ta kõigile, kuis rõivaid valis kaua,
kuis ostis lõpuks paradiisilinnulille,
jäi rongist maha äärepealt, sai bussi viimse pileti,
Tähtverre jõudis kokkulepitud ajaks,
hing ime ootel elevil.
Ning ukse avas ise Luuletaja!
Ja siis?
Kõik oli ütlemata kena.
Mis nimelt? Mida ütles ta?
Kõik ähmiga on läinud meelest!
Asukoht teoses
lk 39
