Šaakali silmad
Tšerlaki stepilagedas jälitavad pisikest eesti poissi
hommikupimedas vene kooli
ja õhtuhämaras barakki tagasi
viis lõputut sügist ja talve.
Ei männipuud pelgupaigaks, ei pajupuhmastki.
Veri võpatab, süda taob kurgus kui rähn.
Šaakali silmad
põletavad auklikuks une ja ulmad.
Need sööbivad tema (Jaak Põldmäe) silmapõhjadesse,
nõnda et autotuled, mis põikavad Tähtvere pärnaalleele,
moonduvad ikka ja jälle
šaakali silmadeks.