Sügis

Ju sügis. Kured ära lendava,
kuldnokad, haned luiged, pääsukesed,
sest paigal püsivad vaid inimesed:
neil pole tiibu. Lehed kaunimad,

kunsttooted värvikad ja varivad.
Ma nende kirja loen: „Inimesed,
a rivederci! – Teie, linnukesed,“ –
„Head tervist, minu sõbrad arvukad!“

Daam Suvi kadus ühes nendega,
jäi kasuõde: Filosoofia,
kultuuri aarde hoidja tõsine

ja lemmiklapsi isa Sügise. –
Ma tajun Taaramäelt kodumaad,
ta vilja kulda, südant tuksuvat.
Teosest
lk 11