Sügis

Siin, vanas linnapargis
kõik on nagu ammu. Vaid mõni mööduja
mul jätab oma näo ja kuju
hinge. Orgu hämarus
ju hiilib nagu salakuulaja.
Ja varemete ümber langeb lehti –
siin küllap tantsib öösel salkkond saatüreid,
kel miskit pole läbi valutada.
Kõhn tütarlaps käib ema kõrval, vaos,
ta hele müts kaob pikka sügisunne,
mis varjab rohkemat, kui raagus sabrik.