Rohelised vahtralehed kohevvalgel lumel
ja tulevik tume
On unedel jumet
ja öisel joodikul katkevkollane hääl.
Ja kurjus nii liigutavkume,
et mu palve saab trotsiv ja sume:
Jõululutikad,
mu kahtluse ja masenduse rammusad lutikad,
prisked Supilinna putukad;
armastada inimkonda,
et varjuda punasesse määramatusse...
Inim-konna vari
nagu peata kari
tormab ümber klaasist kuuli
lahkelt latsutades huuli.
Hobune on soojas
ja supp on Troojas
ja lehed valgel lumel
ei kahtlegi Loojas.
Asukoht teoses
