Supilinn

Koos me istume pehastund trepil,
komberdab aeg oma kõveral kepil.

Hämarus kõnnib treppidest üles,
kullane kuu on tal kättpidi süles.

Ei ole pime, ei ole valge,
kuuri all niiskus nätsutab halge.

Porgandipealsetes askeldab siil,
ära on lennanud sinine kiil.

Ah mis siin laulda pehastund rehast,
praginal välja hing lendab kehast!

Asukoht teoses
lk 17