Soomlasele Rüütli tänava katusekambris

Poole Kuuest läheme mööda
kuid kunagi sisse ei astu
nüüd kui selles kangialuses
enam ei ela sina.

Terrakotavärvi tugitool
purjus korporandiga —
kõrge lae all rippuv lühter
teda ei äratanud
pimedusse uppus
veneaegne tapeet.

Mõneti hull olid sa Mika kui meid
ööseks külla kutsusid
nagu teostaksid üliolulist vaatlust
siinsamas Tartus.
Sulle ma M. P. nüüd pühendan selle laulu.