Kui ma läksin läbi lühikese elu
– teate küll, et mööda tolmust Võru tänavat –,
nägin päikest, nägin liblikate lendu,
kuulsin poistekampa hoovil käravat.
Nägin kollast autobussi seismas,
kus see peatus Ropka-Tamme kalmistu.
Kuulsin bussijuhti selgel häälel hüüdmas
üle poole linna: Valmistu...
Ei tea milleks, kõrvad läksid lukku,
müra kära tolm bensiiniving,
pasunate tumemeelsed hõiked.
Keda maeti surnuaias? Ning
nägin sind, ja süda ütles üles
ühte laulu. Et see viis ei kaoks
meelest. Tolmund sireleid su süles.
Kelle jaoks. Ei tea, kas minu jaoks.
Asukoht teoses
