Septembrifuuga

Klaasjal hilissügisel kord mõõtsin pikal sammul
Toomemäge, tinisesid puud ja viimsel rammul
õhtu õlga toetas vastu pilkaspimedikku,
pargitee viis koju tudengit ja ametnikku.
Ehk küll mullapind ja taevarind ja -rand on marras,
ei jää lootuseta inimene talve karras.
Koondab puu ja taimgi oma tarretanud varsis
jõudu, millest õitsemisel plahvatab katarsis.
Käisin tookord härmatanud Baeri ümber ringi
nimi leidmata, vaid aseaine tuli mingi:
ämber. Õhust õhkus vaenulikku uskumatust,
kirgus ülal hakke, vastu taevast tuhmi, hatust.
Küpsed viljad lehestikus köidavad mu pilku,
üle aia vaatama jään õunte punast vilku.
Salamahti, hõlmad lahti, aeda astub sügis,
koer ja ussitanud õunad püherdavad prügis.
/---/
Tegin tollal Toomemäele mitu ringi peale,
klaasja oksa tämber klirises vaid riimiks reale.
Ei jää lootuseta inimlaps ju talvekülma,
vintsutusis, vaevaöiski plaani peab ta: küll ma...!
Teosest
lk. 170 - 171