Kristiina Ehinile
Tookord seisid sa emajõe ääres
ja olid helesinine naeratus
jahe tuul kuult –
su luuletus varjas sind
võõra silma eest
nüüd seisad sa gildi tänaval
ja sul on kanda kaks hinge
sa paned käed oma ümarale kõhule
ja näed läbi heledate sõrmeotste
kuidas ka su teine hing
naeratab