Rahutus

Kui suured ja väikesed mured kõik
oled emale südamelt pihtind,
kui värvinud oled, tsementinud,
puid lõhkund ja aedasid rihtind;
kui põõsa all küllalt on magatud
ja naabriga juttu on aetud,
kui kabelis lilli on kastetud,
kus isa ja omaksed maetud;
kui paadiga Emajõel sõidetud
ja luha pääl päikest on võetud,
kui taas oled Toomel sa istunud,
kus armumisnakkust on põetud;
kui jälle too vana ja hüljatud pruut,
alma mater, su koonu on näinud,
kui kinodes filmid on vaadatud
ja tuttavad tüütuks on läinud,
siis ihkad sa metsi ja marusid
ja maanteede karedat kruusa,
siis kutsub sind kaugus ja üksindus
ja neiu, kel nimeks on Muusa.
Jää hüvasti, Tartu! - On mõnikord
nii kitsas ka koduses linnas.
Jää hüvasti, ema, ja andesta
see rutt ja see rahutus rinnas!

Teosest
lk. 34