Püssirohukeldrile

Kui mure on närimas rinda,
kurbtus röövimas ajusid pääst –
siis tajun su õiget hinda,
abi anuma tulen su kääst.

Rõõmutuhingi ülesse viib minu määst,
susse torman kui tõotanud linna,
taskus kõliseb söökidest päästetud sääst –
su manu niisama võib minna.

Sa oled mu tohter, mu libu, mu õde,
mu elu & surisäng.
Su müüridest terendab igine tõde –
elu tõelisus, mäng.

& taha su õndsuste tammise usse
ma tänagi õhtul saan maetud sinusse.

Teosest
lk 58