Pole miski

Talikevad, kevadtali,
aga veres kihk, et vali
vahel õngeridva, lüüra!
Mõte kiusab, kisub õel
vete veerde, Emajõele.

Kahte küüra
nagu muistne kivikaamel
kannab kaunis Kivisild.
Juba kevadisel jõel
särab, helgib päiksekild.

Nagu klaasist soodaviski
kevadine õhusõõm
pulbitsedes pähe lööb.
Igihaljas elurõõm
tuikab meelekohas, veres.

Kukub kulda hõbeämbri:
kuulen armsa hääletämbri
imelikku: „Pole miski!”
Igatsuste mere veeres
neegripoiss banaani sööb.

Raagus puistu katki kisub
unelmate siidilõnga,
kauni mõtte kuldse rõnga.
Aga kaugel kumab siiski
kummaline: „Pole miski!”