Peetri kiriku kellad. Katkend luuletusest

Nii silmaringi diameetriks
jäi valge lagendiku pikkus,
kõrb, mida uni jumestas.
Kui tukkujat tee konarlikkus
hüpnoosist virgutama tikkus,
ringjoone puhtus võlvus Peetriks,
päev torne udust lumestas.
Tõe telliskivi verekarva
poeetiline ristisõitja
luukambri müüriks kasutas.
Ent arm, see surma äravõitja
haudmerre heites roosiõit ja
vee põhjast tõstes maanteed Narva
uut pühakoda asutas.
Säält paistis altar, kus ta teenis
kaht pruuni silma koiduhakul,
et juues jääda januseks,
betoonist trepp - raudkülmal pakul
teopäevi tehtud hingevakul,
uks - säält Ants Maie kannul eenis,
kui suud said ühevanuseks.

Teosest