Kirsspunast polstrit kandev troska,
stüürboordis latern messingvõrus,
kultuuritöölist poputas:
plüüš pehmendas, kui mõte põrus,
suud krimpsutanud ilmes mõrus
hoovihm, mis oodata ei oska
joont sapist sõitjalt loputas.
Näopesu järgi katust tõstes
torm tagant tulles hirnus „õuka!“
Kumm nagu puri lohises,
et puhu tuul ja paati tõuka!
Vee pukkitõusnu piitsanõuka
põskhabemega palet mõstes
märg kutsar kurjalt nohises.
Hää oli varjus väista sadu,
kui ohjahoidja vammus lige,
kõrb aiste vahel nohutas.
Sall näo ees, paistes põsk ja ige
läks rentslis lehenaine tige.
Lai uulits Toomelt vooland radu
jõe vabadusse kohutas.
Asukoht teoses
lk 119
