Oktoober, Toome

Hall-tühi taevas
üle Toomemäe,
somp matab lehti,
lohtu lõpeb päev.
Vihm kõle-uitlik
räämas aknal taob,
kui eilses hoitu
hinge vermeid raob.
Joob õhtu vere,
uttu sumbub meel, –
seal elu armastades
viskun Leetesse.
Ja süttib agu,
mille vaikses nimes
on teotsemise rõõm
ja ilmaime.
Ja süttib agu,
mille vaikses nimes
on teotsemise rõõm
ja ilmaime.