nööpaugus sirelioks
mu kepslemist Emajõelt saatku
kuuvalguses lainete loks
mu hinges taas möllavad tormid
ja smoking on laitmatult šikk
koos minuga Raekoja tornis
saab rõõmsaks ka igavik
ma keerutan temaga kaisus
ta mulle on malbemast malb’
kah sireliga nööpaugus
ei välja ma näegi nii halb
mis sellest et tallan ta varbail
ja möirgan kui janune sõnn
ja armastusega kokku
klaas šampust lüüa mul õnn
ka sireleil pargiteil tundub
sest walzerist ringi käib pea
mis rääkida ööbikust siis veel
kõik unustand maailma peal
ei hoia küll tagasi ohud
ei vetelpäästjate käed
mind iial tantsimast valssi
näkineitsiga lainete pääl