õrnalt, pehmelt liugleb maha
valge räitsakate mäng.
Toas püsida ei malda
keegi nüüd, sest seljataha
vajunud on võigas äng.
Elu uue külje keerab,
maamees linna sõidab reega,
kaupmees jälle avab poe.
Kõik saab verivastse vormi,
kellgi raekoja tornis
lähis-ida aega loeb.
Lapsed löövad parginõlval
lumesõda, nii et kõlab
tormijooks ja hele naer.
Kustutades verelaike
lumi sajab, liugleb vaikselt,
sajab kõrgelt-kõrgelt laest.
Sääl, kus Kivisilla keerul
enne jõulu Vanjka astus,
nüüd on poiste valvekord.