Linn on vaikne. Pime. Tühi.
Mõni õlilatern argsi
tuules tudiseb kui rauk.
Üksik inimene rühib
läbi pimeduse vargsi,
eemal raksab püssipauk.
Hoopis mõistmatu ning tume
noorusliku Tartu jume,
nii et nahal hakkab kuum.
Astud vaikselt, aga ikka
kõliseks kui surmavikat,
köhatuski kustub suul.
Üle kõmiseva silla
tulles alla südalinna –
järsku seisab ees patrull.
/---/
Käivad läbi tänavate
Jaak ja Jass nüüd veelgi tasem, –
nüüd peab liikuma kui vaim.
Sillal langes tume kate:
võimul vene enamlased,
nüüd ei tehta enam paid...
Jõe pääl jookseb tume kogu,
siin on veoautologu
hunnikusse joosnud jääl.
Keegi laulab, keegi karjub,
poisid ootvad trepi varjus,
kuni kõik taas vaikseks jääb.
Asukoht teoses
lk 21–23
