Noored partisanid. Katkend poeemist. Kõrge Toomemäe veerul...

Kõrge Toomemäe veerul
elab pagar oma majas,
selle taga mühab park.
Igal asjal omad keerud, –
nii ka pagaril nüüd vaja
olla kaval, olla tark.
Pood on kinni, jahud maetud,
muldki peenelt pääle aetud,
kuni selgub sõjapiir.
Leivad rekvireeritakse
niikuinii ja maksa makse, –
parem ela nagu hiir.
Kõikjal tuntud pekriemand
noorelt olnud õrn ja kena,
nüüd niisama lai kui pikk.
Korstna sompu peitis ehted,
endal süda tõmbus pehmeks,
kurgus kibelemas itk:

– Kuidas ajad muutund kurjaks, –
nagu viimsepäeva kohust
karda valgust, pelga ööd!
Naaber nüüd võib saada murdjaks,
ei tea keegi võõras ohus,
kust võib järsku tulla löök...
Pagar sulges aknaluugid,
tõmbas teki üle pää.
Teosest
lk 27–28