elab pagar oma majas,
selle taga mühab park.
Igal asjal omad keerud, –
nii ka pagaril nüüd vaja
olla kaval, olla tark.
Pood on kinni, jahud maetud,
muldki peenelt pääle aetud,
kuni selgub sõjapiir.
Leivad rekvireeritakse
niikuinii ja maksa makse, –
parem ela nagu hiir.
Kõikjal tuntud pekriemand
noorelt olnud õrn ja kena,
nüüd niisama lai kui pikk.
Korstna sompu peitis ehted,
endal süda tõmbus pehmeks,
kurgus kibelemas itk:
– Kuidas ajad muutund kurjaks, –
nagu viimsepäeva kohust
karda valgust, pelga ööd!
Naaber nüüd võib saada murdjaks,
ei tea keegi võõras ohus,
kust võib järsku tulla löök...
Pagar sulges aknaluugid,
tõmbas teki üle pää.