Noor-Eesti! Väike sõdalaste salk,
sa käinud kahe suure aja vahe.
Nüüd purdeks pandud mälestuse palk
ja ühendetud aja kärestetud lahe.
Kas põimanguks on vili juba valk,
mis üle jätnud aja terasrahe
ja võrsuda on lasknud tuul sul kalk?
Jo maha aet esimene ahe.
Kesk kõlkaid silman raskeid viljapäid,
näen, kuldseid teri pudistavad sarjad,
Apollol’ ohvriks toodud küpsed tarjad.
Noor-Eesti! Mäletades päevi häid,
mis käidud su’ga, soovin sull’, et käid
sa ikka, silmis kõrged mägiharjad.
Asukoht teoses
lk 165
