Mu tädi tundis neid hästi, mina ei tea
neist muud kui nimesid ja teiste meenutusi:
plekksepad, pudukaupmehed, advokaadid, arstid:
Genss, Michelson, Itzkowitsch, Gulkowitsch...
Kus nad on? Mõni jõudis veel siia kalmistule
heebrea kirjaga kivi alla. Aga need,
keda tädi kohtas okupatsiooniaegse Tartu tänavatel,
kollane kuusnurk rinnas, ja kellega
ta sõbrannade õuduseks juttu ajas –
nemad ei ole siin, nemad on laiali
mööda nimeta haudu, kraave ja aukusid
mitmel pool, mitmel maal, koduta surres
nagu eladeski ja mõni ehk hõljub
tuhakübemena õhus ja pole tänini
maha laskunud. Olen mõelnud,
et kui oleksin füüsik, tahaksin uurida tolmu,
kõike seda, mis hõljub õhus, tantsib päikesejoas,
satub suhu ja silma, Gröönimaa jäässe
ja riiulisse raamatute vahele. Võibolla mõnikord
mikroskoobi all kohtaksin teid,
Isaak, Mordechai, Saara, Ester, Sulamith
ja kes te kõik olite. Võibolla hingasin tänagi
sisse midagi teist selle joovastava kevadeõhuga;
ebemeke teist laskus ehk valgele valgele
õunapuuõiele mu vanaisa tunases aias
või mu hallidele juustele.
Asukoht teoses
