Minu Tartu on raamatukogu ja kirjandusmuuseum,
kus ma saan kokku nendega, kes on surnud
või siit väga kaugel. Ja siis Aruküla
õued ja õuedetagused, kus ma käin
lastega jalutamas, vaatamas vana
lagunenud rehepeksumasinat võsa ääres
(issi, mis see on?), korjamas hapuoblikaid
teeraja äärest, mis viib Kvissentali,
ja kõndimas hämara eel mööda
majaasemest, mille kohale
paplivõradesse kogunevad igal õhtul
parvedena hakid ja kus suvi-suvelt
kasvavad kaharamaks leedripuud,
nagu kord nendel varemeväljadel, mis sõda
sellest linnast jättis mulle
ja mu sõpradele mängumaaks.
Asukoht teoses
lk 102
