Maa seest tõuseb surmalill
öö on murdumise hääl
Tallinna tänav rebeneb keskelt pooleks
saehambulised servad
lõikavad taevakaande
must rahe
lööb majad poolenisti maasse
kümme sõrme
hoiavad sõnaköiest
kallas variseb
majakraam sõuab allavoolu
kust nüüd veel leida härra Tuglast
ja Talvikut
kirjamehed on kodust lahkunud
sõnad maailmas hulguvad
närvikliiniku plank
tõuseb tulest
kaks tõsist eesti meest
Liiv ja Luiga
vaatavad linnale –
surnud põhjakonna suhu
Räbaldunud suitsukeel
kivistel hambakontsudel
Päris metsaline
ütleb üks
Asukoht teoses
lk 47
lk 92
