Kord Jurjevis, kord Ülejõel
üks kaupmees õlut pruulis tõel.
Tünn tehti hüva märga täis,
kuldõlu virdas, käis ja käis.
Ja tudengrahvas ringi saalis.
Ja meister oskustega praalis.
Siis lendas tibu tõrrele
justnagu õhtul õrrele.
Oh õnnetust! Vaat ära lagus
ja Emajõkke voolas magus.
Mis võimas jook, ei jõeski lahtu,
näe Peipsi poole voolab vahtu!
Suud seadsid valmis peipsiäärsed
lõõtsmooniksäärsed, nad maitsesid ja mekkisid,
nad sülgasid ja rekkisid, nad täitsid plaskuplekkisid.
„Jah, pole hädagi sel praskal,
kuid vodka parem on me Vaskal.“
üks kaupmees õlut pruulis tõel.
Tünn tehti hüva märga täis,
kuldõlu virdas, käis ja käis.
Ja tudengrahvas ringi saalis.
Ja meister oskustega praalis.
Siis lendas tibu tõrrele
justnagu õhtul õrrele.
Oh õnnetust! Vaat ära lagus
ja Emajõkke voolas magus.
Mis võimas jook, ei jõeski lahtu,
näe Peipsi poole voolab vahtu!
Suud seadsid valmis peipsiäärsed
lõõtsmooniksäärsed, nad maitsesid ja mekkisid,
nad sülgasid ja rekkisid, nad täitsid plaskuplekkisid.
„Jah, pole hädagi sel praskal,
kuid vodka parem on me Vaskal.“
Asukoht teoses
lk 151–152
