Lõpuks jõuan mäele...

Lõpuks jõuan mäele
sõbrad jäid veel veinilauda

ohvrikivi juurest
hakkab levima laiali
mu tänaöine kuningriik

mõistan ennast nüüd
väga sügavalt
laulan vaikselt edasi
sõprade laule

seal all
sessamas külmas õhus
mida ma siin sisse hingan
vaikib heledates tuledes linn
täis mälestusi

ta tahaks mulle oma tuledega
midagi öelda
ent need keelduvad plinkimast

ja vaata – tähed kõnelevad
kuulan neid ripsmetega
kuulan suuga

mis jääb lõpuks linnast järele –
üksnes tummad tuled
ja majad
rumalana sündinud

aga tähed räägivad
aga tähed räägivad

ja varemed
kui oskad kuulata

ja puud
hiirvaiksed magavad puud
hoiavad linna kohal paigal
oma tardunud
tähendusrikkaid žeste
Teosest
lk 48–49