Linnasirel

Linnasirel õitseb…
elavkõrge leek ta ees,
mis kõrgub üles taevasse –
võbelemas tipp.
See lõke sööb mu silmi –
sees justkui keeks…
ning kiige kriuksuv ulg
viib mõtted eemale.
Seal kuumutab ta õisi,
mis alles avanend
ses lillas unemüras,
kus valgust on ja surm…
Mu kiisunäoga kingad
seal salakräunuvad
ja põõsa kõrval käies
end veidi peidavad.
Kui saaks, et hing
ei murduks…
nähtud valu ees
ja ümberringi toimuv
läeks eemal südamest…
Mu ööbik,
kes sa laulsid
seal Kassitoome peal…
ma nägin sind
seal küll – jaaaa…
kuid ei saanud kõnelda.
Mu pilk jäi seisma sellel
… linnasirelil,
mis lõkke kõrval piinles
ses kurvas viimses öös.
Mu värisevas pihus,
mis tulitav ja kuum –
nüüd ägab purpurjõgi,
mis alles temast jäi…
ja tolmav tuhk.