Leedripuud, mis rästad on külinud
Peetri kalmistu taga järsaku alla,
on suuremad ja uhkemini õites
kui mullu. Mõni samm edasi
hakkavad põlenud maja varemed
kaduma nõgeste ja takjate alla.
Keset aeda seisab ikka veel
paar raagunud puud – üks paju, paar uibut,
mida ma mullu katsusin joonistada,
kui oli niisamuti kevad ja ema
oli haiglas suremas. Eemal jõel
kiiksuvad kajakad ja uravad mootorpaadid.
Võsastikus vana prügimäe kõrval
laulavad ööbikud ikka sedasama:
„laisk tüdruk, laisk tüdruk, kus piits, kus piits“,
otsekui poleks nad midagi õppinud
ega midagi unustanud.
Asukoht teoses
lk 50
