Laulud Tartule II

Ma Tartut vaatan, seistes eemal kingul.
Mu kõrval rohus õõtsub tõrvalill.
On ülal lõokse helehäälne pill
küll viimse keeleni nüüd rõõmust pingul.
Mu linna kohal torkab pilvelaeva
pikk, habras tele-masti filigraan.
Ja seal, kus kaugustele huikab jaam,
ka turske viljasilo püüdleb taeva.
Linn orgu laskub, haljad puhmad süles,
ja nägu peseb pehmes jõevees.
Taas tänavad siis tõstab mäkke üles
ja mulle vastu saadab sirge tee.
Kui õnnelik ma olen sellepärast
et selles linnas on mu koduvärav!
Teosest