Kui on jõudnud sügise

Kui on jõudnud sügise,
kolletanud lehed,
salatung siis vägisi
Tartu kannab mehed.
Rinnast tõuseb vägev viis,
tuulest õhku kantud,
talle vastab põld ja hiis,
ta on rõõmuks antud:

Gaudeamus igitur...

Pikk ja väsitav on tee,
mis viib Taaralinna.
Üle mitme mäe ja vee
jõuad viimaks sinna.
Nukrus poeb rinnasse,
kurbus valdab meeli,
ja siis läbi silmavee
kuuled kurbi hääli:

Vita nostra brevis est...

Aga ees teekäänu peal
valendab üks kogu,
varsti selgub silmal’ seal
väikse neiu nägu.
Uuest’ rõõm siis rinnas keeb,
nukrus kaob ära –
tudeng jälle laulu teeb,
möödund silmasärast:

Vivat omnes virgines...

Juba jõudnud Tartusse,
kaugel kodu, isa,
kaugel hella emake,
siin vaid kära, kisa...
Siiski paik on olemas,
kus võid rõõmul viibi,
sõpre ringis kõlamas
kuuled tutvat viisi:

Pereat tristitia...