Kui hele päev Sa tulid Tartu,
tõid lehesaju, viiuli ja õhku.
Küll vana Toome rabises ja säras –
mis kergelt kulda kukkus käest!
Just siis Su õlgu embas vari,
– kraaks ja kraaks –
sai hiigellennu vilinaks
see pilt, see päev ja kangastus.
Hulk musti tiibu taeva all.
Mu silmepõhjas kujutis,
kus olid selgem kui kristall,
läks segi.
Sest hetkest näen, et vihm on hall.
Hirm laisalt lehti vahel kõdub,
ei seda viiul vii.
Nüüd kuudepikka püsib sadu,
päev lõdvalt vajub laiali.
Asukoht teoses
