Kristjan Jaak ärkab
rehekuu aegu
Toomemäel
oma pronksi valatud värsside kohal
leekiva vahtra all
Tükike minust
ja tükike sinust mu mõtlik vend
on peidus just siin
sellessamas kõndiva kirjamehe kujus
mis on mööda ruttajatest elusam
ja hingab ikka veel koos oma linnaga
Tema salmide ees jalgu ristates mõistan
et just siia
igavese südasügise maale
tahaksin tagasi
sündida