Äkki lennumürinasse
põikab vale noot.
Klirisevad, kolisevad,
kirju puuripapagoi
kriiskab: idi-oot!
Ah ei talu valenoote
tema linnuhing!
Kohvitassid otse pihku
lagunevad ning
kann – kui kaunilt –
purskub puruks,
vanamammi prilliklaasid
pudenevad eest.
Lennumürin ümber kodu.
Valvab, et meil surm ei unuks.
Hoolitseb me eest.