Kitsast vahemikku, mis...

Kitsast vahemikku, mis lahutab jõe ühte kallast teisest, ei
saa läbida öösel ega päevaajal, üksi ega kahekesi. Ees on
ilmne jälg või tõke. Keegi on sinna maha märkinud tsooni,
kust alates on maapind nagu miiniväli. Ma ei liialda -
jõge on ohutult võimalik ületada ainult enam-vähem
teadvusetus seisundis.
Nagu muutuks inimese hingeeluline maastik reaalsuseks.
Sellest saaksin veel aru. Aga mille poolest koht on tähtis?
Tähtsam kui teised? Paiga ohtlikkus laieneb tervele kaldale
kuni Peetri kirikuni, võib-olla isegi kaugemale. Kunagi
kukkusin ühiselamu ees põlved veriseks.
Enne kirikut võtab see suuna mäkke. Pidin kunagi seal
kandis auto alla jääma. Taustaks muidugi tüüpilised,
filmidest tuttavad helid: mitme auto pidurite krigin,
uste paukumine, sõim. Tema külmad käed. Kui linnast
lahkusime, sõitis ta tornühikate juures suure kiiruse
tõttu vastassuunavööndisse. Mis seal paigas küll kunagi
võis juhtuda? Kui inimesed heidavad ennast üheksandalt
korruselt alla ja ellu pole neist veel keegi jäänud?
Ühiselamut ümbritsev muru oli lintidega ääristatud ning
asfaldiribal maja ees, kus muru lõppes, oli liivahunnik. Kui
pilgu kõrgemale tõstsin, oli üks ülemise korruse aken katki.
Nagu oleks keegi sellest läbi astunud. Koridoriakna ruut oli
välja löödud, sakiline ava, ja all kollaste lintidega piiratud
plats, kuhu oli maha kallatud ilusat valget liiva.
Olen ka täiesti süütult oodanud bussipeatuses
möödasõitvat taksot, et see mu peale korjaks. Istunud
sõpradega puu otsas ja joonud śampust. Seal on
igasuguseid asju juhtunud. Ma ei ütle, et see oleks
hea tee, kuigi just sealt algab tänav, mis kannab nime
Fortuuna.

Teosest