kirsid on juba pudenenud
ja kastanitegi alused on juba
õielehti täis. täna seisin
jõe ääres, kaarsilla lähedal
arcovara maja taga, tegin
suitsu, pleier peas, ja tuli
meelde, kuidas poolteist
aastat tagasi veerand tundi
pärast sajandivahetust
seisin samas kohas koos
sirle, linda ja mihkliga,
jõime pudelist šampust ja
vahtisime tulevärki. üks
rakett kukkus puuokstesse
viis meetrit eemal meie
silmade kõrgusele ning
särises seal heledasti
minut aega, olime purjus
ja rõõmsad. mina igatahes
olin õnnelik. mul oli
nutt varuks, kui mõtlesin,
mis näoga vaataks seda
mu vanaisa, viisteist aastat
kadunu. ma oleks tahtnud
ta punetavast käest kinni
võtta ja ta sinna silla juurde
vaatama viia nagu vana
poisikese, kes ta tolleks
ajaks oleks juba vist olnud. aga
ma ei saanud seda teha. kui
lolli moodi lihtne see on.
Asukoht teoses
lk 63
