Sõjas halliks läinud juustega reservseersant
(natuke vanem kui meie, teised tudengid)
põrutas kangiga pihta.
Varemed varisesid ja palju oli tolmu.
Tuldi kanderaamidega.
Kõhn, lõbus inglane, õppejõud, oli labidamees.
Tema ja see tüdruk, kes äsja oli uurinud,
kes võis küll olla see poiss, kes öösel
tema akna all basspasunat puhus,
pildusid esimese kanderaami täis,
ja selle kandsid ära brünett, vibalik neiu
ja tüse punapäine noormees –
neiu, kes teadis peast tervet „Tolmu ja tuld“
ja kelle jutt jooksis tihtigi nagu
„ilus tuline oja“ (seda nentis ta ise),
noormees, kes rääkis lause tunnis ja sai valmis
oma põhjalike seminaritöödega ikka päev hiljem
viimasest tähtajast.
Pikk tšellomängija rääkis eriti võimatuid absurde,
tema nukri näoga sõber kihistas naerda,
ja mõlemal olid lõunaks rakud pihus.
Oli tore küll, kui pärast jagati suhkrutšekke.
Ja pärast seda ja pärast seda pärast-seda:
kus lõi haljendama muruväljak, kuhu kerkisid majad.
Asukoht teoses
lk 16–17
