Kass ja Bach

Mu tee viis piki Emajõge Vabaduse sillast üle
siis Laia pidi Seminarist mööda Toomemäkke üles
nii piki pidi mööda üle kuni alla Vallikraavi
ja seal ta oli: muhke kõrge maja mille ülem
aknarida peitis tuba kuhu tuli minna
toona ma ei jäänud hiljaks tahtsin
kaua olla teel veel väravaski seisatasin
vaatsin üles akna poole olin uhke maja üle
et mul asja sinna
ronides ta treppe üles põksus süda õheli
koputasin mulle avas nagu oleksin vaid mina
oodatud ja armas ise preili Rosalie
mida pakud pupsik täna
heliredeli etüüdi Riho Päts Kääbuste tants
rohkem legaatot ranne lahti pedaali
õige vähe sõrmeseadet viimistleda
sa õpid mängima mul Bachi
meel muutus murelikuks mahti
ei jäänud muuks kui fuugaharjutuseks
ta üha rohkem ette mängis Bachi
ja armastada armastada käskis teda
ma mõtlesin kui veidraks armastus võib teha
mul enne lahkuda ei passind
kui olin silitanud kassi kelle üle
ta oli nõnda uhke Bach oli raske
kass oli kole: paks laisk liig turris sabaga
saks lesis padjal magamas
pitslinik peal pea tige ei mäleta
kuis teda hüüti küll aga mind kui
võtsin vale nooti või muu jäi tabamata
ime mind nähvas sõrmedele käegi
kähmas klahvidelt ja pupsik pupsus suus
kui kassi turtsumine
siis kartsin enam sinna pole asja
tulla võisin jälle põksus süda õheli
koputasin mulle avas nagu oleksin
ma oodatud ja armas preili Rosalie
Nii kasvas ajapikku Bach kassi varjust suuremaks
ja hiljem hoopis hiljem aru sain ka miks
et tema teeb sind mõnest varjust selgemaks
et temaga läeb teekond paljus helgemaks
et tema hoiab südame sul õheli –

Kui vana olite siis, Rosalie?