Kas mäletad üht varakevadet, mis Tartus?

Nii lakkamatult pilvine ja sompus kõik see ilm
Me silmis naeris vihm ja armastusekartus.
Üht vanust olime. Liig noored. Kurb ja ilg
see tuli alles pärast. Esmalt oli ilu.
Nii armunud, nii koduta. Suur maailm oli kool.
Säng, tühi lagund maja, pool leiba oli pidu.
Ja sõbrad kõik, kes nüüdseks läind, ja hingehaavus sool.
See Tartu, Tallinn ja need teised linnad,
teed olid pikad, aga lahti ees.
Et mindud sai siis oli, kuhu minna.
Jah, vähemasti oma hinge sees.

Teosest