Kõnnin tänaval...

Kõnnin tänaval ettevaatlikult, kobamisi. On väga
vaikne, kuigi inimeste puudutused – enamasti häirivad
hoopis need. Inimesi on liiga palju ka siis, kui tahan
süüa osta, pangas arveid maksta või minna mööda
tänavat. Ka seal on inimesed ja lumi.

Liikusin uimasena mööda linna, leidsin taskust raha
ja peatusin sel tunnil inimtühjas kõrtsis kaubahalli
keldrikorrusel. Istusin baaripukile, ostsin napsi ja
jõin seda aeglaselt, tõenäoliselt ainult selleks, et
meenutada, kuidas temaga kunagi samas kohas istusin.
Tänavatel ja paikadel oli väärtust ainult sedavõrd,
kuivõrd olime koos kusagil käinud. Olin temaga selles
linnas jalutanud rohkem kui kellegi teisega. Need
käigud olid enamasti salajased. Püüdsin ümbrust, maju
vaadata sama pilguga, millega olin vaadanud neid siis.
Kujutlesin teda enda kõrvale, elasin läbi needsamad
hetked jõe sellel kaldal, kus mul polnud temast mingit
pääsu, sest kindlasti kusagil siin ta oli.

Veri soontes tundub seisma jäävat öösiti, nagu laieneks
terves kehas iseennast sööv tühjus, õõnes ja näriv
tunne, niisugune jõuetus, et isegi magamajäämine
tundub pingutav. Väsimus on seespool ja sellega
kaasnev valutaoline tunne piinab.

Olen olnud paljudes kohtades paljude erinevate isikutega.
Tagantjärele tundub, et olin ainult temaga, kuigi
tõenäoliselt pole me neis paikades temaga käinud. Vaid
kellegi teisega. Ja temagi käis kellegi teisega. Ometi on
mälestused ainult temast. Kõik ülejäänud on kadunud,
nagu poleks neid kunagi olnud. Kõige peamisemalt olid
nad tema rolli mängivad näitlejad selle üürikese hetke
vältel, mil neid oli vaja. Et mängiksite tema osa, räägiksite
tema sõnu ja sõnu, mida tema kunagi välja ei ütle.

Ja alati tuli mingil hetkel välja terav erinevus: et ei ole
tema ja et ei ole näitleja.