Kajakaile saagiks I

Taas kajakad on Tartus taas aprillis
täis nende kriiskeist Emajõel on õhk
ma tulen hõlmad lahti kaabu silmil
sääl möödun noorist neidest morn ja kõhn
kui kadalipu läbin nende kilked
ja sammu lisan needes iseend
säh kajakad ma õhku heidan pilke
kes südant nokkida mul ihalend
säh kajakad teil naerdes heidan vette
nüüd peost brüneti kimbu lokkide
ta püüdke kes te jõe pääl käratsete
ah lollid linnud nüüd neid nokkige
ja kajakad nüüd ahnelt kriisked kõris
su lokkide brünetis paduna
ja pilk veepinda kiindund räiges õlis
ma saadan hetki mis nii kaduvad
Teosest